Kuidas Tommy Hilfigeri bränd suureks sai?

Enne online-ajastut käis massidesse jõudmine hoopis põnevamalt. Kõige võimsama tagasiside võis saada ajakirjadest ja ajalehtedest või televisioonist ja raadiost, kuid hea reklaamiidee ja toote korral võis inimeste teadvusesse jõuda ka näiteks andeka tänavareklaami abil. Ja minu üheks isiklikuks lemmikuks on selles osas Tommy Hilfiger.

Aastal 1985 ei olnud Tommy Hilfiger veel mitte keegi. Reklaamimees George Lois aga otsustas tutvustada andekat moedisainerit eriti julge reklaamiga. Mõeldud, tehtud. Reklaam tuli suur ja otse New York Times Square’il.
Tavaliselt uhkustatakse Times Square’il siis, kui juba ollakse tõeline staar. Kui sinu nimi on loetav maailma ühel kuulsaimal väljakul, siis järelikult peaksid olema juba tõeline tegija. Aga Tommy Hilfiger keeras selle kontseptsiooni pea peale.

Seega, aastal 1986 saabus Hilfigeri bränd areenile suure reklaamtahvlina Manhattani südames, pannes teda ühte ritta tolle aja kolme suurima moeikooniga.

Hilfiger_NYTimes
Hilfigeri reklaam New Yorgis. Times Squre. Pilt: New York Times

Tahvlil jooksis seega järgmine tekst:

Ameerika neli suurt disainerit on:
R _ _ _ _ L _ _ _ _ _
P _ _ _ _ E _ _ _ _
C _ _ _ _ _ K _ _ _ _
T _ _ _ _ H _ _ _ _ _ _ _

Ja reklaami alumises osas poe aadress.
New York ja kogu muu Ameerika said aru, et esimesed kolm on Ralph Lauren, Perry Ellis ja Calvin Klein. Viimane nimi, ise täiesti tundmatu, tituleerib ennast juba Ameerika suurimate sekka – sellist ülbust ei olnud varem kohatud.

Ajakirjades oli samasuguse ülespoomismängu juures veel selline tekst:
“Enamikes peredes ja majapidamistes on kolm esimest nime tuntud nimed. Pange aga end valmis, et lisada sinna veel üks nimi. Vihjeks, et tema eesnimi on Tommy. Perekonnanimi ei ole aga nii lihtne. Mõne kuu pärast teavad Ameerikas aga kõik, et linna peal on uus mood ja esile on kerkinud uus nimi. Tommy riided on mõnusad ja lihtsad, kuid mitte liialt igapäevased (ingl. k. casual); klassikalised, kuid mitte liialt etteaimatavad. Ta ise nimetab oma stiili konksuga klassikaks, ülejäänud kolm disainerit aga konkurendiks.”

Hilfiger_Art_of_ideas

 

Kahjuks ei olnud ise juures, aga praktiliselt olevat kogu linnas liikunud jutt uuest tegijast kulutulena.
Hilfiger ise on maininud, et kui ta poleks tollal reklaamitegijaid kuulanud, oleks ta endiselt vaene.
Ja otseloomulikult sundis see reklaam teda töötama ja pingutama, et ennast kolme tipptegija kõrval õigustada. Hiilfiger kommenteeris asja nii: “Ma keerasin oma varrukad üles ning pingutasin rohkem kui ma eales seda olin teinud. Pidin tõestama kõigile kahtlejatele, et nad eksivad. Ja selleks oli vaja välja tulla hämmastavalt heade riietega. Ma sõna otseses mõttes keerasin varrukad üles ja töötasin nagu loom, veendudes, et iga nööp, iga lukk, iga nööpauk, iga värv, iga suurus ja iga kangas oleks täiuslikud.”


Video: Tommy Hilfiger ja George Lois. Video: MktgStudyGuide

Reklaam on andekas ja ambitsioonikas.

Esiteks. Kampaaniasse läksid sisse konkurentide nimed. Hilfiger pidas neid konkurentideks, aga nood Hilfigerit kindlasti mitte. Umbes sama, nagu keegi ütleks, et on olemas Agatha Christie ja Arthur Conan Doyle ja et tema nüüd on see kolmas ja sama hea, aga kellest keegi veel midagi ei tea.

Teiseks. Moemaailma kohta väga julge samm reklaamida ennast nii, et ei ole näha ei tooteid ennast ega ka modelle. Hilfiger ise vist ikkagi soovis alguses reklaamida oma kaubamärki klassikaliselt koos modellide ja toodetega, kuid see oli reklaamitegijate poolt ära keelatud.

Kolmandaks. Reklaamis on ka mängulisust. Neli nime ning vana hea ülespoomine, kus on antud ette mõned tähed ning tuleb ära arvata ülejäänud tähed. Isegi, kui mood ei huvita, siis vähemalt tekib hasart, et nimesid ära arvata. Arusaadav lastele ning nostalgiahõnguline vanemale põlvkonnale.

Neljandaks. Kas reklaamida väikeselt kõikjal või suurelt ühes strateegiliselt tähtsas kohas? Hilfigeri peast käis samuti see küsimus läbi ning otsus oli valida teine variant. Ameerikas ei olnud sellel ajal reklaamtahvlitele paremat kohta kui Times Square. Tänapäeval ei ole see võib-olla midagi nii erilist kui tollal, kuid plakatid, postrid ning ja muu välireklaam jääb alati alles.

Kui reklaamist endast välja minna, siis tuleb öelda, et ka logo on Hilfigeril hästi õnnestunud – ajatu, ameerikalik, minimalistlik. Reklaamikampaania keskmes oligi Hilfigeri logo, mis kasutab Ameerika lipuvärvides olevat sinist, punast ja valget ning suurt H-tähte – H nagu Hilfiger.

Tänaseks on Tommy Hilfiger esindatud enam kui 115 riigis ja tal on enam kui 1600 poodi üle maailma. 2015. aastal oli Hilfigeri kaupade jaemüük 6,5 miljardit dollarit.

Idee kunst:
Kui sinust keegi midagi ei tea, siis pane ennast tippudega samale tasemele.

Lisalugemist:
Tommy Hilfigeri kodulehekülg

Another Mag – The Visual Language of Tommy Hilfiger

tommy-hilfiger-logo
Tommy Hilfigeri logo. Pilt: famouslogos.net

Saame tuttavaks – härra W

Looduslikel põhjustel maapinna suhtes horisontaalselt liikuv õhk ehk meie sõber tuul otsib ühiskonnas oma kohta. Ta käib mööda tänavaid ja ei saa midagi parata, kui kõikjal, kuhu ta läheb, tekitab ta kaose. Aga ta leiab lõpuks kellegi, kes teda mõistab. Ja see on loomulikult energiaettevõte koos Saksamaa keskkonnaministeeriumiga. 

Kampaania “Tuule energia” ehk inglise keeles “Power of Wind” võitis omal ajal metsikult tähelepanu oma kurva, kuid õnneliku lõpuga reklaamiga.

Mille poolest reklaam niivõrd hästi välja kukkus?

Esiteks ei olnud reklaami jooksul aru saada, mis rolli see hiiglasekasvu mees mängib. Ta käib ringi ja tekitab ainult pahandust – paugutab aknaid, lükkab lillepoti rõdult alla, pöörab pahupidi vihmavarju, viskab lapsele mänguväljakul liiva silma ning teeb muid tobedusi. Vastaka reaktsiooni tekitab see, et mees on elegantselt mustas riides ning peas on tal ka kena kaabu. Keegi tema poole pilku ei pööra, mis jätab mulje, et mees oleks just kui nähtamatu. Või siis persona non grata, kellest on parem mitte välja teha. Lõpuks pöörab tema poole pilgu ajalehte lugev mees, kes kutsub ta enda kõrvale pargipingile juttu puhuma.

Teiseks saadab kogu tegevust hiiglasekasvu mehe monoloog. Kurb monoloog. Olgugi, et ta teeb sigadusi, siis on tema jutt kurb ning paneb kaasa tundma.

Kolmandaks saadab reklaami ilus klassikalise muusika pala. Klaver. Sentimentaalne. Sobib hästi reklaami esimese poolega, mis on pigem melanhoolne. Pisarat päris silma ei too, aga midagi rõõmsat see meloodia ka ei ole.

Neljandaks Guillaume Delaunay. Tuntud prantsuse näitleja, kes sobib sellesse rolli ideaalselt. Natuke teistsugusena, kes just nagu ei sobiks hulka.

Idee kunst: isikusta mitte just kõige positiivsema taustaga tegelaskuju, loodusnähtus, tunne või mis iganes muinasjutukangelane ning rakenda ta enda toote/teenuse heaks ning ühiskonna hüvanguks.

Elu ilma kutsehariduseta

Karjäärivalikuid tehes võime ikka mõelda, milline tulevik ootaks meid ees kutsehariduse saanuna või kõrgkooli lõpetanuna. Kas kõrgharidus või kutseharidus? Lihtsaim viis näidata just viimase olulisust ühiskonnale, on luua maailm ilma kutsehariduseta.

Karjäärivalik ei ole midagi muud kui oma osksute, huvide ja isikuomaduste koondamine just selle tulevikuga, mida endale soovid. See tähendab vaid seda, et tulevikku puudutavad otsused on noorte inimeste jaoks tõenäoliselt ühed kõige raskemad otsused üldse. Kui mitte kõige raskem otsus.

Enamikes maailma maades on kõrgharidus olnud atraktiivsem valik juba aastakümneid – ülikooli lõpetamine tähendas paremaid võimalusi tööturul ja järelikult ka prestiižsemaid töökohti. Ja arvestades igasugu statistikat ka kõrgemat töötasu. Noortel on kalduvus uskuda, et ülikoolikraad avab neile ukse iga kell, kui nad soovivad leida tööd. Olukord on aga mitmetes maailma piirkondades muutunud, sest ülikoolilõpetanutele enam niivõrd palju töökohti saadaval ei ole ja kutsehariduse saanuid oodatakse tööturule suurema rõõmuga.

Suures osas on kogu olukord seotud kuvandi ja imidžiga. Isegi need, kes ei ole tulevikuvalikuid päris selgelt läbi mõelnud, kalduvad ülikoolihariduse poole. Ja seda teavad tõenäoliselt kõik, et kutseharidust ja ülikooliharidust omavahel tihtipeale võrreldakse, kui mitte ei panda lausa konkureerima.

Siin on teie ees Saksa lahendus kõigile, kes on kahelnud kutsehariduse tähtsuse osas. Aasta siis oli 2010. Kampaania (tehtud ettevõtte “Scholz & Friends” poolt) oli Saksamaal tõeline hitt nii teles, printmeedias ja ka teistes kommunikatsioonikanalites.

 

Miks on see reklaamikampaania ja eriti selle video meeldejääv?

Palju põhjuseid. Aga peamine põhjus on see, et kokkukukkuvat maailma vaadates ei ole meil veel aimu, millest reklaam rääkima hakkab. Teiseks (vähemalt mulle kui välismaalasele) teeb asja huvitavaks haarava meloodiaga lastelaul, ning igal juhul tuleb reklaam lõpuni vaadata. Ja kui lõpuks selgub, et kõik puusepad, kingsepad, müüriladujad, keevitajad, raamatuköitjad, disainerid ja kõik muud ametid on need, mis lubavad meil elada meie elu nii nagu meile meeldib, siis saame öelda ainult, et elagu kutseharidus.

Lisaks sellele oli reklaami sõnum väga lihtne.

Seesama kuvandiloomine Saksamaa oskustöölistele aitab kogu avalikkusel aru saada valdkonna sotsiaalsest ja majanduslikust panusest ning tunnustab kohalikke käsitöölisi ja meistrimehi.

Idee kunst: Kujuta ette elu ilma sinu teenuse või tooteta.

Handwerk_1
Pilt videost “Kästitöö”.
Handwerk_2
Pilt videost “Käsitöö”.
Handwerk_3
Pilt videost “Käsitöö”.
Handwerk_ad_1
Pilt kampaaniast “Elu ilma ametioskusteta. Pühapäevahommikune grillpraad.”
Handwerk_Beer
Pilt kampaaniast. “Ma ei pruuli õlut. Ma kaitsen Saksamaa mainet.”
Handwerk_Ad_2010
Pilt kampaaniast. “Alguses oli taevas ja maa. Ülejäänu tegime meie.”
Handwerk_image_2010_3
Pilt kampaaniast. “Ma ei ole ainult oskustööline. Mina olen mootor, mis hoiab Saksamaa töös.”
Handwerk_ad_motors_2010
Pilt kampaaniast.  “Ma ei paranda mootorit. Ma lasen südamel jälle tuksuda.”

P.S. Kampaaniapiltidel oleva teksti tõlge ei pruugi olla sajaprotsendiliselt korrektne, kuid peaks andma mõtte edasi!

“Suurus loeb” Austraalia moodi

Austraalia õlletootja Carlton Draught tegi enam kui 10 aastat tagasi reklaami, mis tegi revolutsiooni nii tarbijate kui reklaamitegijate seas. Nii Austraalias kui mujal maailmas, nii naiste kui meeste seas, nii õllejoojate kui mittejoojate seas.

Vaadakem kõigepealt reklaam ära:

Tõlge on lihtne.
“See on suur reklaam! Väga suur reklaam! See on suur reklaam, milles me oleme! See on suur reklaam. Jumal küll, kui suur! Ei suuda uskuda, kui suur! See on suur reklaam! Carlton Draughti jaoks! See on kõhedusttekitavalt suur! See on suur reklaam! Kallis reklaam! See reklaam müügu parem paganama õlut!”

Taustateadmiseks: Carlton Draught on üks Austraalia populaarsemaid vaadiõllesid ning kasutab vaimukat tunnuslauset “Carlton Draught – tehtud õllest”.

Miks sellel reklaamil siis niivõrd hästi läks?

Esiteks kindlasti suuruse (mastaapsuse) pärast. Väga palju inimesi, väga palju koordineeritud liikumist. Ja kui need inimesed on veel riides nagu laulukoori liikmed, kes moodustavad vastavalt hiiglasliku õlleklaasi ja ka inimkeha kuju, siis tekitab see tahes tahtmata suurt tähelepanu. Ja igasuguste teooriate järgi on ülioluline osa ehk tähelepanu võitmine saavutatud.

Carlton_Big_AdCarlton_Big_Ad_2

Teiseks klassikaline muusika. Carl Orffi “Carmina Burana” on üks äärmiselt äraleierdatud pala, kuid sellel hetkel ja isegi praegu nende mitmesaja inimese taustal mõjus see värskelt ja võimsalt. Tekst on ka ülilakooniline ja arusaadav absoluutselt kõigile. Kokkuvõtvalt saime teada, et see on suur ja kallis reklaam, ning et loodetavasti aitab reklaam õlut paremini müüa. Punkt!

Kolmandaks loeb kindlasti kvaliteet nii reklaami tegemisel kui ka turundusel. Loovtöö taga oli Austraalia üks parimaid agentuure ning kaasatud oli eri filmitegijate ning näiteks ka “Sõrmuste isanda” tegemise kogemust (operaator Andrew Lesnie). Turunduses alustati reklaamitööd kõigepealt sellega, et videot levitati internetis. Levitati niikaua, kuni hakkas ise levima nagu kulutuli. Mõne nädalaga üle kahe miljoni vaatamise enam kui 130 riigis – ja ärge unustage, et tollal oli Youtube väga väike, just värskelt alustanud.

Neljandaks tuleb öelda, et tegu oli ülilihtsa ideega. Ilma heli kuulamata näeb vaataja lihtsalt protsessi, kuidas õlut juuakse: jook siseneb kehasse, tehes seda hoogsalt ja rõõmsalt.

Carlton_Big_Ad_3

Kindlasti võib mingeid assotsiatsioone tekitada see, et taamal on uhked ja kõrged Uus-Meremaa mäed. Mitmetes analüüsides ja blogides on viidatud ka, et reklaam pisut just nagu tögab “Sõrmuste isandat”, kus samuti oli loodusel ja mägedel suur roll ning kus võideldi uskumuste ja vabaduse eest. Üks tähelepanek ka võrdõiguslikkuse vallast: hoolimata sellest, et reklaamis on suur mass inimesi, on nad eranditult ainult mehed. Ju siis oli vaja kinnistada stereotüüpi, et õlu on meeste jook ning Carlton Draught on mõeldud just meestele. Reklaam mõjub jõuliselt, ning kes meist ei tahaks samastuda jõulise kuvandiga?

Huumor ning puänt tekitavad igal juhul positiivset hoiaku ning tunde, et peaks poodi minema.

Idee kunst: Mängi oma toote või teenuse olemus läbi kasutades inimeste massi.

 

45 minutit kaminat + näitleja Nick Offerman

Olete kindlasti näinud, et viimastel aastatel pannakse jõulude ajal restoranides, hotellides, baarides või mis iganes meelelahutusasutustes screensaver kaminas põlevate puuhalgudega mängima ning ongi just nagu hubasem ja mõnusam olla ning võib-olla isegi tuleb jõulutunne peale?

See video annab võimaluse näha seda sama kaminat, aga preemiana on kaasas Nick Offerman, kes naudib head viskit. Offerman on seriaali “Pargid ja puhkealad” (ingl. k. “Parks and Recreation”) üks staare, kelle mängitav tegelaskuju on nii mehelikkuse kui ka ükskõiksuse kehastus maa peal.

Reklaam on tõeliselt geniaalne.
Esiteks sellepärast, et see just nagu ei olegi reklaam. Kas võib üldse reklaamiks pidada 45minutilist videot, kus ei öelda ühtki sõna?

Teiseks on tegu kerge irooniaga kõigi nende kaminavideode suunas. Kamin on siin videos küll olemas ja praksub ka, kuid kamina kõrval istub ligi kolmveerand tundi oma toolis üks habemik, joob ära klaasi viskit ning muuhulgas lihtsalt vaatab sulle heatahtlikult otsa.

Kolmandaks ei ole toolis istuja mingi keskmise tähtsusega tegelane, vaid seriaali “Pargid ja puhkealad” ühe kultusliku tegelaskuju Ron Swansoni kehastaja. Swanson on valitsust põlgav, irooniline, mehelikke väärtusi esile tõstev, võimalikult laiskasid töötajaid värvata üritav ametnik. Muuhulgas armastab Swanson liha, jahtimist ja 16aastast ühelinnaseviskit Lagavulin Single Malt Scotch.

Neljandaks on seesama Lagavulini viski ka näitleja Nick Offermani enda lemmik. Tema käsi oli ka mängus, et mõned tema enda hobid saaks ka tegelaskujusse sisse kirjutatud. Viski reklaamimiseks on Offerman üks parimaid variante.

Maailma üks suurimaid viskitootjaid Diageo on teinud hiilgavat tööd. Kahele viskile (Oban ja Lagavulin) on loodud oma Yotube kanal “My tales of Whiskey official”, milles jooke ja sellega seonduvat tutvustabki Offerman. Kaminavideo koos 45 minutiga on tänaseks saanud juba ligi 3 miljonit vaatamist.

Järgmiste jõulude ajal siis paneme tavalise kaminatule asemel seltsiks just Offermani, Lagavulini viski ning 45 minutit meeldivat seltskondlikku vaikust. Mitte miski ei vii paremini mõnusasse pühademeeleoluu kui see südantsoojendav vaatemäng. Või siis kuuldemäng.
Sõbraga võib koos olles ka lihtsalt vaikida.

Idee kunst: Kasuta särava idee juures tuntud inimesi, kellele meeldib su toodang ka ilma reklaamita.

Lagavulin_ideasofart lagavulin3 Offerman

 

Maailma lahedaim ühistransport

Kuidas teha kõige tavalisemat ühistransporti taas populaarseks? Ega midagi liiga keerulist olegi. Näita, et bussisõidust kõik ainult unistavadki ning et see on kõige lahedam punktist A punkti B jõudmise viis üldse.

Taani maakondlik bussiliin Midttrafik ja produktsioonifirma M2Film just seda aastal 2012 tegidki. Kogu bussisõit harutati lahti. Esiteks peab bussijuht olema cool. Olemas. Teiseks peaks istmed mõnusad olema. Olemas. Vaade aknast välja võiks olla maaliline. Ka olemas. Nupud vingete funktsioonidega, tasuta käepidemed (!), oma sõidurada. Kõik olemas. Rohkem ei olegi midagi tarvis.

midttrafik_screenshot2
Ekraanitõmmis videost “Midttrafik – Buss”.

Täiesti enneolematuna näiva väitena tuuakse välja fakt, et buss on suur ja pikk. Ja uskumatu lotovõiduna kõlab tõsiasi, et ta sõidab ka öösiti.

Sellises tööstusharus, kus viide ühistranspordile ei pruugi tekitada just kõige suuremat vaimustust, on raske välja mõelda midagi elegantsemat kui see Taani bussifirma meistriteos.
Bussisõit ei ole kunagi varem olnud nii äge kui Midttrafiku busside ja bussijuhtidega.

Idee kunst: Too välja kõige elementaarsemad ja banaalsemad toote või teenuse plussid ja tee seda humoorikas võtmes.

Monopol vs päris elu?

Arvake ära, milline on üks frustreerivamaid, aga samas üks kuulsamaid lauamänge maailmas? Just, see on Monopol. Maailma üht tuntumat lauamängu tootva ettevõtte Hasbro koduleht ütleb, et Monopol on kõige populaarsem lauamängubränd. Kuigi enamus nende reklaamidest ei üllata millegagi, siis reklaamiajaloost on võimalik leida ka mõned tõelised pärlid – ja need on hispaaniakeelsed.

Natuke taustast, kes mängu mänginud ei ole. Mäng näeb välja nii: iga mängija üritab saada enda valdusesse kogu vara (tänavad, kaubamärgid vms), nii et sel juhul peaks kõik teised mängijad maksma tasu peaaegu iga käigu puhul. Mängu idee ongi, et turule jääks vaid üks pakkuja. Olgugi, et Monopoli peetakse tihti strateegiamänguks, siis suur osa on õnnel ning lisaks sellele on mängu lõpp tõeline agoonia, sest poole mängu pealt (või natuke hiljem) on juba selge, kes võidab.

Monopol1920x500

Monopol ei ole kindlasti mitte üks paremaid, aga on vaieldamatult üks kuulsamaid lauamänge maailmas. Sada aastat tagasi oli mäng tõenäoliselt ka üks parematest, kuid aeg on edasi liikunud ning toonud tuhandeid uusi vingemaid mänge.

Siiski tuleb au anda – Monopol on poelettidel eri nimede all juba enam kui 100 aastat ja see tähendab edukat ärimudelit ja turundust. Tänaseks on Monopoli eri versioone juba meeletult – alates klassikalisest kinnisvara kokkuostmisest ja maailma tuntuimate brändide kokkukuhjamisest lõpetades Disney tegelaste, Käsna-Kalle, Angry Birds ja Star Wars teemaliste mängudega.

Monopoli reklaamid on üldiselt rõõmsameelsed ja lihtsakoelised (näiteks https://www.youtube.com/watch?v=3UzD3kNfv78) ning orienteeritud enamuses vist lastele. Samas on suudetud teha ka tõelisi meistriteoseid.

Et näha ingliskeelset tõlget, siis lülitage sisse järgnevate videode puhul subtitles/closed captions.

Esimene.
Monopol. Väljatõstmine.
Aasta 2004. Hispaania.

Teine.
Monopol. Vangla.
Aasta 2004. Hispaania

Nende kahe Hispaania reklaami idee seisneb konkreetse lauamänguelemendi (väljatõstmine ja vangla) toomises reaalsesse ehk päris ellu.
Kujutage ennast olukorda, kus vaatate pahaaimamatult televiisorit ning kassitoitude ja nõudepesuvahendite vahele tuleb just järgnevad situatsioonid.

Idee kunst: Mängi oma toote/teenuse element läbi päris elu olukordades.