Looduslikel põhjustel maapinna suhtes horisontaalselt liikuv õhk ehk meie sõber tuul otsib ühiskonnas oma kohta. Ta käib mööda tänavaid ja ei saa midagi parata, kui kõikjal, kuhu ta läheb, tekitab ta kaose. Aga ta leiab lõpuks kellegi, kes teda mõistab. Ja see on loomulikult energiaettevõte koos Saksamaa keskkonnaministeeriumiga. 

Kampaania “Tuule energia” ehk inglise keeles “Power of Wind” võitis omal ajal metsikult tähelepanu oma kurva, kuid õnneliku lõpuga reklaamiga.

Mille poolest reklaam niivõrd hästi välja kukkus?

Esiteks ei olnud reklaami jooksul aru saada, mis rolli see hiiglasekasvu mees mängib. Ta käib ringi ja tekitab ainult pahandust – paugutab aknaid, lükkab lillepoti rõdult alla, pöörab pahupidi vihmavarju, viskab lapsele mänguväljakul liiva silma ning teeb muid tobedusi. Vastaka reaktsiooni tekitab see, et mees on elegantselt mustas riides ning peas on tal ka kena kaabu. Keegi tema poole pilku ei pööra, mis jätab mulje, et mees oleks just kui nähtamatu. Või siis persona non grata, kellest on parem mitte välja teha. Lõpuks pöörab tema poole pilgu ajalehte lugev mees, kes kutsub ta enda kõrvale pargipingile juttu puhuma.

Teiseks saadab kogu tegevust hiiglasekasvu mehe monoloog. Kurb monoloog. Olgugi, et ta teeb sigadusi, siis on tema jutt kurb ning paneb kaasa tundma.

Kolmandaks saadab reklaami ilus klassikalise muusika pala. Klaver. Sentimentaalne. Sobib hästi reklaami esimese poolega, mis on pigem melanhoolne. Pisarat päris silma ei too, aga midagi rõõmsat see meloodia ka ei ole.

Neljandaks Guillaume Delaunay. Tuntud prantsuse näitleja, kes sobib sellesse rolli ideaalselt. Natuke teistsugusena, kes just nagu ei sobiks hulka.

Idee kunst: isikusta mitte just kõige positiivsema taustaga tegelaskuju, loodusnähtus, tunne või mis iganes muinasjutukangelane ning rakenda ta enda toote/teenuse heaks ning ühiskonna hüvanguks.